Maamõõtmine ilma

Maaomandite tagastamisel kõige kindlama alusena on kasutatavad talude või veelgi parem tervete külade mõõdistamisandmetega või mõisate jaotamise plaanid. Enamus tagastamisi on aga tehtud 1930-te aastate „skeemiliste kaartide“ kohaselt looduses säilinud piirimärkide leidmisel või plaanide kaasabil taastatud piiride järgi. Skeemilised kaardid aga olid juba koostatud paljude vanade taluplaanidel olevate piirijoonte kokkusobitamisel suurele kaardilehele. Valdade kaupa kaardilehtede liitmisel saadi juba terve valla kohta ülevaate kaart, mille mõõtkavagi igas punktis ei olegi päris ühesugune. Neid riidele kleebitud valdade kaarte nimetatigi "hobusenahkadeks’

Skeemiliste kaartide täpsus ja piiride erinevused kaardi ja looduses olevate piiride vahel ilmnesid juba kollektiivmajandite piiride kindlaksmääramisel aga siis olid pärisomanikke ikka rohkem platsis kes oskasid näidata kellele milline maatükk ikka kuulus ja piirimärgidki olid kergemini leitavad taludevaheliste aedade ja põllupeenarde järgi. Ka siis püüti „vabaks jäänud“ paremaid maid haarata, püüdes nihutada skeemilistel kaartidel nn. „hobusenahkadel“ olevaid segaseid piire „omade“ soovi kohaselt. Ainult soomaadel võis maakorraldaja juba vabamalt piire õgvendada. Nendesse vesistesse paikadesse tulid maamõõtjaga kaasa tavaliselt töömehed kes piiripostid kohale vedasid, kupitsad kaevasid ja linti aitasid venitada, aparaadiga mõõtmise ajaks püüdsid needki kaduda. Midagi tuttavlikku tuleb vahel praegugi ette. Tulevane maaomanik nõuab et piirid määrataks Tema juhatamisel ja juuresolekuta ning käänupunkte tähistamata ja sihtisid raiumata ära ka mõõdetaks. Naabermaaomanik aga ei leia võimalust oma piire näidata, veel vähem kadumaläinud piirimärke taastada.

Siit siis tulenebki see plaanimaterjali järgi tagastamise soov, lihtalt kätte ja ruttu turgu, olgu kus see maatükk on. Maa omamine on ju veel väärtustamata. Maa vallamine ja käsutamine piirdub vahel ainult tee kinnipanekuga või veevoolu sulgemisega endale aru andmata et Temagi lind pole ja oma maatükile teisi arvestamata ei pääse ja vesigi ei jää igavesti tammi taha seisma.

Senikaua kuni kehtis talumaade tagastamine aerofoto-geodeetilisel meetodil, kus skeemilise kaardi piirid sobitati 1950-datel aastatel tehtud fotoplaanidele ja sealt kaasaja fotodele või plaanidele, toimus maaomandite tagastamine endise omandi tagastamise tasemel. Maaomandi piirid taastati ja hävinenud piirimärgid asendati ning tulevane maaomanik raius sihidki. Ka plaanid koostati ikkagi mõõtmise andmete alusel. Maade tagastamine talude osas, kus pea kõik piirimärgid säilinud ja piirijooned looduses määratavad (kraavid,teed,sihid) ning talumaakoha koordinaatidega plaan olemas võis tagastamist vormistada ka plaani alusel ja nende piiridega ei tekkigi uute naaberkatastriüksuste moodustamisel probleeme.

Maakohtades kus maaomandi tagastamine tehtigi ainult piiride ülekandmisel „hobusenahalt“-“lehmanahale“, skeemiliselt kaardilt piiride ülekandmisega katastrikaardile, muidugi asendiplaani vahendusel ,on nende piiride loodusesse märkimisega tüki tegemist. Võime sattuda endisele piirilõigule, mis plaanimaterjali järgi asub mitukümmend meetrit teises kohas, muutes suuresti moodustatava katastriüksuse pindala.

Mõni hoonegi võib võõrale maaomandile jääda.





























Väljavõte, kus roheline joon tähistab plaanimaterjali järgi katastris registreeritud piire
ning punane joon tähistab tegelikke olemasolevaid piire.

Valitsuse määrusega kinnitatud „Katasrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ aga selliseid “lihtsaid” probleeme ei lahenda küll aga nõuab plaanimaterjali järgi tagastatud naaberkinnistu piirisirgetele piirimärkide asetamist ja veel selle maaomanikuga kooskõlastamist. Selleks tuleb aga maataotlejal naaberomaniku plaanimaterjali alusel tagastatud katastriüksuse piirid looduses tähistada ja lisaks ka naaberomanikule piir kätte näidata, aga kelle kulu ja kirjadega tuleks ka välja õelda. Kui riik neid piiride korrastamise toiminguid nõuab peab kindlustama nende tööde teostamise võimaluse ja tagama vahendid.


Plaani peale piire joonestades võime nende vahekauguseid üpris täpselt määrata, metsamassiivis, rannaroostikus või soopadrikus seda nii lihtsalt ei saa toimetada, kellegi metsas kellegi maaomandil peame rajama käike, raiuma sihte et selgusele jõuda kus see plaanimaterjali järgi moodustatud naaber katastriüksuse piir ikkagi asub.

Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korrast tulenevalt tuleb eelnevalt looduses määrata ka plaanimaterjali järgi tagastatud naaber-katastriüksuse piir ja alles siis asuda moodustatava maaüksuse piiri kulgemise määramisele-looduses tähistamisele. Asjaõigusseaduse kohaselt aga peab arvestama juba plaanimaterjali alusel omandisse vormistatud katastriüksuse pindalaga, selle täpse määramisega , muidugi instrumentaalmõõdistamise alusel ja koordinaatide järgi. Et aga plaanimaterjali järgi tagastatud katastriüksuse pindala tegelikkuses määrata, katastriüksuse moodustamise ja kontrollimise korda järgides, tuleks ka see plaanimaterjali järgi tagastatud (omandisolev) katastriüksus piiristada ja instrumentaalse mõõtmise tulemusel pindala arvutada siis saab alles otsustada kui palju vaidlustatud maa-alast kellegi katastriüksusega peame liitma või äralõike tegema. Tekkib probleem, kes maksab ja kes raiub sihid ning kelle kohuseks jääb piirimärkide muretsemine, transport ja paigaldamine ning abitööjõud? Jääb ainult loota et see toiming järgmisi kinnistuid ei hõlmaks. Plaanimaterjali järgi tagastatud maaüksuse kõrval võib omakorda olla plaanimaterjali järgi moodustatud (hobusenahalt-lehmanahale ülekantud piiridega) maaomand jne. kuni mõni kindlapiirilisem loodusobjekt selle ahela lõpetab. Nii mõnigi maa tagastamine seisab sellesamal lihtsal põhjusel. Kuskilt peab ju lahend leitama! Palume või euroliidu abi ligilähedaselt määratud piiride korrastamiseks ja looduses kindlaksmääramiseks või kas meid niimoodi loomanahkadel sinna liitu üldse võetaksegi? Põllumees võib ka oma PRIA toetusest ilma jääda kui need plaanimaterjali järgi tagastatud maade pindalad ei ühti põllumassiivide määratud pindaladega.


Meil pole veel katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra täitmise tagamiseks seaduslikku alustki „Maamõõte seadust“ aga maamõõtjatelt ja maaomandajadelt nõuame uue korra täitmist. Ei ole arvestatud et paljusi mõõdistamistoiminguid peame tegema võõrastel kinnisasjadel nende huve riivates sest piiride määramiseks tuleb seal ikkagi liikuda, kasvõi jalgsi üle põllu ja sihtegi raiuda. On vaja ikkagi õiguslikku alust mis tagaks kõigi mõõdistamistööde toimingute tegemist, seadust mis kindlustab vaba juurdepääsu piiripunktidele ja kindelpunktidele ning tagab nende kasutamise ja korrashoiu, annab kohustuse kinnisasja omanikule piirimärkide kättenäitamiseks ka vannutatud- või vastavat litsentsi omavale maamõõtjale.

Jaan Liira
maakorraldaja 

2005